Till början
Liftieitaja (Hissvägraren, estniska)
Synopsis:
Detta manus är en översättning till estniska av Bengt Ahlfors pjäs Hissvägraren. Översättning av Ülev Aaloe.
Detta manus är en översättning till estniska av Bengt Ahlfors pjäs Hissvägraren. Översättning av Ülev Aaloe.
Utdrag:
Ta on üksildane mees, sündinud 12. novembril 1929. Ta tuleb lavale, osaraamat käes, lehitseb seda, silmitseb hetke publikut, ja ütleb siis: Monoloogi puhul on probleem selles, et pead endale ette kujutama partnerit. Keda pole olemas. Kedagi, kes sind kuulab, ehkki ta midagi ei ütle. Milleks muidu üldse rääkida? Praegu ma räägin loomulikult teile, aga teie ju minu loosse ei puutu. Nii et kellega ma siis tegelikult räägin?
1. KOER
Varem ma rääkisin koeraga, tema nimi oli Kafka. Siledakarvaline terjer, mitte just kõige puhtamat tõugu, aga rõõmsameelne ja intelligentne.
Ta oli väga hea kuulaja, ja sai minust aru. Kas teeme pargis väikese jalutuskäigu? Aga muidugi, lehvitas saba vastuseks. Kuidas praegu maitseks tükike maksavorsti? Ja kuidas veel! Lehvitas saba koera.
Selge see, et kui ma rääkisin talle filmidest, mida ma olin näinud või raamatutest, mida ma olin lugenud, siis läks nii mõnigi nüanss temast mööda, aga meie vestlust see ei häirinud. Ta kuulas sama kannatlikult.
Vahel lugesin ma talle valjult ette. Eriti meeldisid talle luuletused, ainult need ei tohtinud liiga pikad olla, ja soovitavalt riimis.
Pealegi, kui sul on koer, siis kohtad teisi inimesi, kellel on samuti koer, ja kellega võib juttu ajada, näiteks pargis. Algul räägite midagi koertest ja seejärel võib rääkida ükskõik millest. Kui sul koera ei ole, siis on võõrast inimest kõnetada palju raskem, sind võidakse kergesti vääriti mõista, võib tekkida piinlik moment.
Kui Kafka oli juba üheteistkümne aastane, jäi ta veidi kurdiks. Aga temaga võis sellest hoolimata sama edukalt rääkida, ta sai minust sama hästi aru kui varem. Ehkki ta midagi ei kuulnud. Autosid ei kuulnud ta ka, ja nii ta tormaski ühel päeval üle Mechelini tänava, punane tuli põles ja...
Ma lasin tal seal tänavaäärsel surnuaial vabalt ringi joosta, mõtlesin oma mõtteid ega märganud seda enne, kui... Ma ei anna seda endale iial andeks. Ta suri minu kätel, sealsamas tänaval, ja ma tõotasin talle, et ma ei muretse endale iial mõnd teist koera. Sellest on nüüd kuusteist aastat möödas.
Sestsaadik ma õieti ei teagi, kellele ma peaksin oma elujuhtumustest jutustama. Surnud koerale ju ei kõlba ometi rääkida.
Surnud abikaasale võib-olla veel kuidagi kõlbaks, aga... Ma pole kunagi abielus olnud, lihtsalt kujunes nii... Ja ma pole selline tüüp, kes võiks rääkida potililledega, see vist on rohkem nagu naiselik komme, ma ei tea.
Ja pealegi mul polegi potililli.
Aga ma ikkagi räägin, ehkki ma ei tea, kellega ma räägin. Võibolla räägin ma Enokiga.
Ta on üksildane mees, sündinud 12. novembril 1929. Ta tuleb lavale, osaraamat käes, lehitseb seda, silmitseb hetke publikut, ja ütleb siis: Monoloogi puhul on probleem selles, et pead endale ette kujutama partnerit. Keda pole olemas. Kedagi, kes sind kuulab, ehkki ta midagi ei ütle. Milleks muidu üldse rääkida? Praegu ma räägin loomulikult teile, aga teie ju minu loosse ei puutu. Nii et kellega ma siis tegelikult räägin?
1. KOER
Varem ma rääkisin koeraga, tema nimi oli Kafka. Siledakarvaline terjer, mitte just kõige puhtamat tõugu, aga rõõmsameelne ja intelligentne.
Ta oli väga hea kuulaja, ja sai minust aru. Kas teeme pargis väikese jalutuskäigu? Aga muidugi, lehvitas saba vastuseks. Kuidas praegu maitseks tükike maksavorsti? Ja kuidas veel! Lehvitas saba koera.
Selge see, et kui ma rääkisin talle filmidest, mida ma olin näinud või raamatutest, mida ma olin lugenud, siis läks nii mõnigi nüanss temast mööda, aga meie vestlust see ei häirinud. Ta kuulas sama kannatlikult.
Vahel lugesin ma talle valjult ette. Eriti meeldisid talle luuletused, ainult need ei tohtinud liiga pikad olla, ja soovitavalt riimis.
Pealegi, kui sul on koer, siis kohtad teisi inimesi, kellel on samuti koer, ja kellega võib juttu ajada, näiteks pargis. Algul räägite midagi koertest ja seejärel võib rääkida ükskõik millest. Kui sul koera ei ole, siis on võõrast inimest kõnetada palju raskem, sind võidakse kergesti vääriti mõista, võib tekkida piinlik moment.
Kui Kafka oli juba üheteistkümne aastane, jäi ta veidi kurdiks. Aga temaga võis sellest hoolimata sama edukalt rääkida, ta sai minust sama hästi aru kui varem. Ehkki ta midagi ei kuulnud. Autosid ei kuulnud ta ka, ja nii ta tormaski ühel päeval üle Mechelini tänava, punane tuli põles ja...
Ma lasin tal seal tänavaäärsel surnuaial vabalt ringi joosta, mõtlesin oma mõtteid ega märganud seda enne, kui... Ma ei anna seda endale iial andeks. Ta suri minu kätel, sealsamas tänaval, ja ma tõotasin talle, et ma ei muretse endale iial mõnd teist koera. Sellest on nüüd kuusteist aastat möödas.
Sestsaadik ma õieti ei teagi, kellele ma peaksin oma elujuhtumustest jutustama. Surnud koerale ju ei kõlba ometi rääkida.
Surnud abikaasale võib-olla veel kuidagi kõlbaks, aga... Ma pole kunagi abielus olnud, lihtsalt kujunes nii... Ja ma pole selline tüüp, kes võiks rääkida potililledega, see vist on rohkem nagu naiselik komme, ma ei tea.
Ja pealegi mul polegi potililli.
Aga ma ikkagi räägin, ehkki ma ei tea, kellega ma räägin. Võibolla räägin ma Enokiga.
Antal roller:
min. 1
max. 1
min. 1
max. 1
Roller:
Hissvägraren
Hissvägraren
Rättigheter och kontaktuppgifter:
Rättigheterna handhas av dramatikern, som nås per e-post på bengt.ahlfors(at)comedia.inet.fi
Rättigheterna handhas av dramatikern, som nås per e-post på bengt.ahlfors(at)comedia.inet.fi